Mõned inimesed usuvad, et Rootsis on madal tööpuudus. See pole kaugeltki tõsi. Kõrged maksud, helded valitsuskulutused ja reguleeritud tööturg on sundinud paljud rootslased sõltuma palga asemel toetustest. Süsteem toimib edukalt üksnes õige tööpuudusstatistika varjamisel.

Tõe eest töölt lahti

Mõne aasta eest märkis Rootsi majandusteadlane Jan Edling, et haiguspuhkusel olijate ning eelpensionile minejate arv liigub tööpuuduse määraga samas suunas. Selle põhjuseks tõi Edling, et need meetmed varjavad tegelikult töötuid.

Kindlasti pole Edling parempoolne ning toona töötas ta LO heaks, mis on mõjukas ametiühing ja tugevalt seotud tollal Rootsit valitsenud sotsiaaldemokraatidega. Väide, et heaoluriik peidab tegelikku tööpuudust, oli Rootsi sotsialistide seas nii ebapopulaarne, et Edlingi raport vaikiti maha ning ta ise pidi pärast 18aastast teenistust töölt lahkuma.

Nimemuutus ei muuda sisu

Neli aastat tagasi pääses paremtsentristlik valitsus võimule lubadusega vähendada nii nähtavat kui ka varjatud tööpuudust. Valitsus saavutas mõningase edu, ent siis saabus rahanduskriis ning tööpuudus tõusis taas. Maksukärped ja valitsuse toetuste ohjeldamine toetasid töötegemist toetustest elamise asemel. Ühe elanike rühma sõltuvus riigi toest pole siiski kahanenud - selleks on noored, kes elatuvad eelpensionist.

Noorte sõltuvus eelpensionist kõlab veidralt. Rootsi poliitikud on isegi muutnud "eelpensioni" "tegevus- ja haiguskompensatsiooniks", et anda sellele parem kõla. Ja kummalisel kombel on saanud üldtuntud tõsiasjaks, et paljud noored rootslased, kes ei leia tööd, kasutavad eelpensioni põhilise sissetulekuallikana.

70 000 noort pensionäri

2004. aastast saati on ligi 70 000 20-39aastast rootslast ennetähtaegselt pensionile jäänud. See on peaaegu 3 protsenti sellest vanuserühmast kogu riigis. Stockholmi regioonis, kus tööturg on tugev, elatub eelpensionist 2 protsenti noortest. Väiksema tööhõivega paikades ulatub see arv 4 protsendini. Isegi noorimas, 20-24aastaste vanuserühmas saab üle 2 protsendi Rootsi elanikkonnast eelpensioni.

Üks eelpensioni populaarsuse põhjustest on, et noortel on aina raskem leida tööd. 2009. aasta alguses oli 15-24aastaste tööpuuduse määr 24 protsenti. Ehkki Rootsis ei ole riiklikku miinimumpalka, järgib enamik tööandjaid ametiühingutega sõlmitud kokkuleppeid, mis kehtestavad väga kõrged palgamiinimumid.

Kas on kerge olla noor - töötu ja depressiivne?

Nii on noorte tööjõud liiga kulukas, et tööandjad seda endale lubada võiksid. Samuti on kogemusteta noori riskantne palgata, kuna jäigad tööturureeglid ei luba vallandada töötajaid, kes oma tööd halvasti teevad.

Noorte kõrge tööpuudus on mitte üksnes majanduslik, vaid ka sotsiaalprobleem. Paljud noored langevad masendusse, kuna ei leia endale mõttekat rakendust ja ei saa anda oma panust ühiskonna heaks. See tunne levib noorte seas, kes pole isegi ametlikult töötud, vaid kelle statistika peidab eelpensioni, haiguspuhkuse või muude skeemide taha.

Paindlikkus + turvalisus = Taani

OECD mõõdab nende protsenti elanikkonnast, kes arvestatakse ametlikult väljaspool tööjõudu olevaks, kuid kes ise ennast töötuks peavad. Neid nimetatakse "heitunud töötajateks". Taanis, Saksamaal ja Suurbritannias on heitunute osakaal 15-24aastase tööjõu seas vaid 0,1 protsenti. Rootsis on see näitaja ligi 100 korda kõrgem.

Rootsi sotsiaalhoolekandesüsteemi peetakse tihtipeale eeskujulikuks, Noortele võimaluste loomises oleks Rootsil aga vabaturumajandustega riikidelt paljugi õppida. Head eeskuju annaks isegi heaoluriigist naaber Taani, kus sotsiaalhoolekanne on kombineeritud dünaamilise tööturuga.

Taani endine sotsiaaldemokraadist peaminister, praegune NATO juht Poul Nyrup Rasmussen andis sellele nimeks flexicurity - kombinatsioon ingliskeelsetest sõnadest flexibility ja security, mis tähendavad vastavalt paindlikkust ja turvalisust. Kindlasti on see parem kui Rootsi sotsiaaldemokraatide ja ametiühingute koostöös kehtestatud kõrged miinimumpalgad ning jäik tööseadustik.

Allikas: The Local